01/02/2026
Jääkülm täiskuu õhtu hingab vaikselt, nagu maailm hoiaks korraks hinge kinni. Lumi krudiseb jalge all teravalt ja kuivalt, õhk on nii selge, et tundub peaaegu klaasina. Täiskuu ripub kõrgel taevas – ere ja halastamatu –, valades hõbedast valgust üle põldude ja katuste, nii et varjud on tumedad ja täpsed, justkui välja lõigatud.
Korstnast tõusev suits keerab end aeglaselt sinakasse taevasse, lubades soojust seinte vahel. Puude paljad oksad sirutuvad kuu poole, kaetud härmatisega, mis sädeleb iga väiksemagi liigutuse peale. Kuskil kauguses on kõik vaikne, ainult külm teeb häält – naha vastas, hingamises, ajas endas.
See on õhtu, mis ei torma. Ta seisab, helendab ja külmetab koos sinuga.
