26/03/2026
Aina rohkem vanemaid on küsinud, et kas ma nende lapsi ei tahaks töö kasvatusele võtta. Vastus on see, et ikka tahan aga need oskused, teadmised, suunamised ja motiveerimised, õpetused.... ei saa olla toimiv tervik, kui me teeme seda üks kord.
Õppimine on ju elukestev, harjumusi me ei muuda ainult ühe hetke olemasolul. Täpselt nii, nagu kallid vanemad võimaldavad oma lastele järjest rohkem nuti aega. Kui ühel päeval ära võtta kõik nutiseadmed, ka see ei ole hetk, millest laps kohe õpib. Õpib, et ma saan olla nutivaba ja teha kõike muud? Aga mida muud me oma lastele õpetame? Milliseid teadmisi ja oskusi me ise neile edasi anname?
Mina vanemana tahan anda oma lastele vabaduse, et nad julgeksid proovida. Aga kindlasti tuleb sellega ka kaasa vastutus. Mis siis, et kolmas kord järjest pori loiku uppi lennanud mudilasel läheb käiku teine kombekas ja kolmandad kindad ( ja muidugi enda raske ohe, kas need homseks ära kuivavad). Leian, et kui hakata piirama pisikesi asju, millest laps rõõmu tunneb, ei hakka ta uusi ja suuremaid asju proovima. Näiteks see, kui laps kardab teha kindad poriseks ja nii see juhtub, ei võta ta neid ise käest, sest tema oma käsi ei määri. Siin tõttab appi lapsevanem aga kes võtab ära kindad lapsevanema käest?
Väga palju asju, mida minu lapsed praegu rõõmsa meelega teevad, ei ole need, mida nad peaksid tegema siis, kui nad pesast välja lendavad. Näiteks meie Juss, tema teeb hea meelega oma Tupsu puuri puhtaks, kisub minu käest või jõuga töövahendid ära. Aga ma ei eelda sellest seda, et ta peab jätkama põlvkonna kombeid ja jääma talu üle võtma.
Las möllavad ja mätsivad, parem ikka, kui 20 aasta pärast alustavad eluks vajalike oskuste omandamist. ( siin mõtlen ennekõike loovust, julgust eksida ja uuesti proovida, uurida kuidas päris elu käib)