09/08/2024
Meie seiklused jätkuvad.
Tere taas, rõõm on on teile jagada meie reisikogemust Rumeeniast.
Täna võtsime ette põneva teekonna Bukaresti. Otsustasime seekord minna kohaliku transpordiga, rongiga. Tegelikult olime vähe selle kohta kodutööd teinud, lihtsalt läksime. Lühidalt öeldes istusime takso peale, sõitsime rongijaama. Sealt edasi rongiga Bukaresti ja õhtupoolikul tagasi aga.... kas kõik oli nii lihtne, seda saate juba teie otsustada. Põnevust jagus meie meelest.
Hommikul läksime hotelli infopunkti ja ütlesime, et soovime minna Bukaresti. Meile kutsuti takso mis viis rongijaama. Taksosõit maksis 17 LEI-d ~ 3.4€. Rongijaamas soovisime piletit osta aga meile öeldi, et rongist ostate. Mõeldud-tehtud, astusime rongile ja sõit võis alata. Mingi hetk tuli meie juurde piletimüüa, kes ütles, et rong ei sõida Bukaresti. Me olime imestunud, et kuidas, meile ju öeldi, et sõidab. Tõlgi vahendusel (nagu ikka kohalik inglise k ei räägi eriti) saime teada, et sõidab ikka aga äärelinna. Meil ei olnud selle vastu midagi. Jõudsime Bucurest Banesa rongijaama ja saime kohe linnaliini bussile astutud. Sõitsime umbes 10 peatust ja olime vanalinnas - piletimajandus oli endiselt natuke arusaamatu. Jalutasime vanalinnas ringi, et leida hommikusöögi kohta - igal pool ainult sai-sai-sai. Lõpuks küsisime politseinike käest, kes juhatasid meid enam vähem õigesse kohta aga sinna me ei jäänud kuna kanalisatsioonist tuleb ebameeldiv ariom ei tekitanud meis tunnet, et võiksume seal hommikusööki nautida. Läksime mõnisada meetrit edasi ja saime hea koha kus peatuda.
Söödud-joodud jalutasime Vanalinnas ning nautisime kohaliku melu. Rahvas on rõõmsameelne ja sõbralik, lisaks tavapärasele turistile ja kohalikule kohtame igal nurgal ka elu hammasrataste vahele jäänud kodanikke. Mõni magas keset tänavat, veepudel pea all - see on Bukarest.
Ühel kitsal vanalinna tänaval, kus mõlemal pool ääres olid kohvikud astusid meie juurde naisterahvad, kes palusid istuda just nende kohvikusse. Kuulasime nende pakkumised ära ja otsustasime, et üks istub ühe kohviku lauda ja teine teise ehk "hundid söönud, lambad terved." Meie laudade vahe oli umbes 2.5m ning saime omavahel väga hästi suheldud. Kahe kohviku kliendid nägid seda vaatemängu pealt ja ka neile pakkus nalja meie lahendus olukorrale. Otsustasime, et kõnnime pärast kohvi joomist edasi, nautisime kauneid ja massivseid ehitisi. Tunnike möödas ja läksime tagasi kus algselt olime. Nüüd tegime vastupidi ehk vahetasime kohad kohvikutes. Jälle oli teenindajatel rõõmu ja saime erikohtlemise osalemiseks. Loomulikult kirjutasid ka mõlema kohviku teenindajad meie reisipäevikusse mälestuslaused.
Edasi läks meie reis põnevaks.
Kaiko ostis 2 bussipiletit, et sõita tagasi liinubussiga rongijaama. Maksis selle eest 6 LEI-d. Küsisime veel mitu korda, et soovime 2 piletit ja meile öeldi, et jah kaks piletit...
Saime bussiga umbes 4 peatust sõita kui peale tulid kontrollid. Selgus, et meil on üks pilet puudu. Meile anti kahe piletid asemel 1 pilet. Vaidlesime, mis me vaidlesime aga pidime trahvi maksma 80LEI-d ~ 16€. Õppetund - uurige ja küsime 10x kas teil on ikka kõik nii nagu soovite.
Lõpuks saabusime rongijaama, mis meenutas 20.a. tagust Balti jaama, lihtsalt rahvast oli rohkem. Seekord olime teises rongijaamas kui me Bukaresti jõudsime. Ostsime 2 piletit Ploiesti, mis maksis 54LEI-d, täitsa hea hind. Rongis saime sõpradeks kohalike "kalevipoegadega" kes jagasid meile rahvatarkust, loomulikult rumeenia keeles. Pidime kasutama "translatori" abi, et midagi aru saada. Samas oli kõik sõbralik ja nalja sai palju.
Lõpetuseks võib öelda, et soovitame sellist reisi, et sõidate ühte linna ja kasutate kohalike linnade vahel seiklemiseks nende transporti.
-Elu on lill-